Elektriautod on aina popimad, seega tuleb ka kortermajadel ja -ühistutel end teemaga kurssi viia. Nagu toimiv internet on juba ammu põhiõigus, ootab aina enam inimesi ka elektriauto laadimise võimalust kodu juures. Transpordi tulevik on igal juhul elektriline, seega ei ole elektriautode laadimispunktide loomine pelgalt soovitus, vaid vältimatu vajadus. Elektriautode laadijaid arendava idufirma tegevjuht ja kaasasutaja Juhan Härm jagab soovitusi, mida on siis oluline tähele panna.

Uusarenduste puhul on elektriauto laadimisvõimekuse loomine kohustuslik. Kõikidele parkimiskohtadele tuleb vedada kaabel, et soovi korral saaks hiljem lisada laadija. Näiteks VOOLu laadimislahendus on modulaarne – koos kaabeldusega on võimalik paigaldada tühi laadija korpus ja hiljem vastavalt vajadusele lisada laadija ise. Kaabli otsad on turvaliselt peidus ja ka välja näeb ilus. Kui inimene soovib laadija kasutusele võtta, tuleb osta laadija kontroller, mille paigaldamine käib elektrikul kiirelt.

Suuremate kortermajade parkla või elektrisüsteemi renoveerimisel on vastavalt ehitusseaduslikule samuti kohustuslik luua laadimisvõimekus kõigi parkimiskohtade jaoks. Modulaarne lähenemine, kus esmalt  paigaldatakse kaabeldus ja laadija korpus, võimaldab iga tarbija tulevikuvajadustega arvestada.

Siis tuleb juba hinnata, kas võimsust jagub. Selleks tasub pöörduda elektriku või laadimise täisteenuslahenduse pakkuja poole. Nemad mõõdavad kinnistu elektritarbimist ning hindavad, kas ampreid on juurde vaja.

Ka väiksemates kortermajades tuleb järgida samu põhimõtteid, kui parkimiskohti on üle kümne. Võimalik, et koormusjaotur lahendab siin vähese võimsuse probleemi, võimaldades olemasolevaid ampreid tõhusalt kasutada ilma neid juurde ostmata. Siiski on ampreid kindlasti juurde vaja, kui majas on palju elektriseadmeid, näiteks elektriküte.

Kui elanikud tulevad õhtul koju, on vaja piisavalt võimsust, et autod hommikuks täis laadida. 6 amprit ehk 1,4kW ühefaasilise ühenduse kohta on minimaalne võimsus, millega üks auto laadima hakkab. Hinnanguliselt võiks olla auto kohta vaba võimsust suurusjärgus 4 kW, ehk 6 amprit iga faasi kohta kolmefaasilises ühenduses, millega on võimalik auto hommikuks täis laadida.

Kui laadijaid on mitu, tuleb elektrikilpi lisada koormusjuhtimise seade. See loeb, kui suur on maja elektritarbimine ning suunab vaid ülejääva energia autode laadimisse. Koormusjaotur võimaldab sageli tõhusalt ära kasutada olemasolevat elektriühendust ilma ampreid juurde ostmata. Kõigepealt maja tarbimine ja alles siis saab autosid laadida nii kiiresti, kui võrguühendus võimaldab. Koormusjaotur võimaldab soovi korral kasutada ka päikesepaneelide lisavõimsust.

Laadija valimisel tasub tähele panna, kas tegemist on nutika laadijaga. Enamasti mõistetakse nutika laadimise all börsihinna põhist laadimist, kui on valitud ka vastav elektripakett. See termin katab aga enamat: nutikas laadija on ühendatud internetti ning aitab juhtida, kui palju ja millal autot laetakse. Koostöös koormusjuhtimisega teab see, missugune on ühistu energiatarbimine ning suunab vaba energia laadimisse. Lisaks võimaldavad tark laadija ja koormusjaotur laadida autot tasuta, kui on olemas ka päikesepaneelid ja päikeseenergiat parajasti toodetakse.

Küsimus ei ole ainult laadimistaristu rajamises: korteriühistu jaoks on oluline, et laadijad oleksid ühes süsteemis, sest nii arvestavad need üksteise laadimisvajadusega ja neid on ka mugav hallata. Selleks tasub valida terviklik tarkvaraplatvorm, mis toetab koormusjuhtimist, laadimist ja mugavat kasutajapõhist arveldust.

Turul on terviklahenduse pakkujaid nagu VOOL, kus laadijate ja koormusjaoturiga tuleb kaasa tarkvara. Valikut tehes tuleb veenduda, et seadmed tarkvaraga ühilduksid. Tasub teada, et osa laadijaid toetab ka avatud laadimisprotokolli OCPP: see tähendab, et laadijatega on võimalik liita ka teiste pakkujate tarkvara või on pakutava tarkvaraga võimalik siduda erinevate tootjate laadijaid. Samuti on sel juhul võimalik tarkvarapakkujat vahetada. Kõige töökindlam on siiski ühe pakkuja täislahendus.

Korteriühistud saavad valida kahe variandi vahel: kas paigaldada laadijad kuutasupõhise rendimudeliga või osta laadijad välja, mis pikaajaliselt tuleb soodsam.

Elanike ühist otsust vajab küsimus, kas laadijad peaksid olema personaalsed. Isikliku laadija saab paigaldada konkreetse omaniku parkimiskohale ning talle see siis ka kuulub. Jagatud laadimiskohtade puhul saavad inimesed laadijat kasutada kordamööda. Laadijate omanik on siis korteriühistu, kes neid opereerib. Korteriühistul on parkimiskohad, üks liitumispunkt ja võimsust jagatakse.

Korteriühistul tasub valida lahendus, mis võimaldab arveldust vastavalt kasutaja tarbimisele. Näiteks VOOLu lahendusega näeb see praktiliselt välja nii, et kasutaja  saab end autentida ja autot laadida RFID kaardi või telefoni abil, korteriühistu aga esitab kuu lõpus arve vastavalt tarbitud elektrile. Arveldust saab mugavalt hallata tarkvaraplatvormil. Kui laadimise eest soovitakse tasuda kohe pärast laadimissessiooni, on võimalik tasuda ka telefonis, kuid igale sessioonile lisandub siis makselahenduse pakkuja teenustasu.

Laadimispunktide haldamine peaks jääma korteriühistu vastutusalasse. Üks ühine süsteem, mis võimaldab läbipaistvat arveldust ja efektiivset koormusjuhtimist, on mugavaks halduseks kriitilise tähtsusega. Selleks tasub korteriühistutel arvesse võtta vajadusi nii täna kui ka tulevikus.

Kortermajade elanikud peavad mõistma, et laadimisvõimekus pole luksus, vaid vajalik infrastruktuur, mis tagab parema elukvaliteedi ja kinnisvara väärtuse. Elektriautode laadijate paigaldamine kortermajadesse on investeering tulevikku, mis tõstab nii elu kvaliteeti kui ka kinnisvara väärtust.